‘Säilitav ninaplastika’ (Preservation rhinoplasty) – uus revolutsioon ninaplastikas

Ninaplastika areng on toimunud suuremate lainetena. Esimene moodsa ninaplastika laine kestis eelmise sajandi 30-ndatest aastatest kuni 70- ja 80-ndate aastateni. See oli periood kus ninaplastikas kasutati põhiliselt kinnist meetodit, kuid kesiste teadmiste tõttu nina anatoomiast keskenduti põhiliselt nina seljaosa opereerimisele. Järgnevatel kümnenditel hakkas kiiresti populaarsust koguma avatud meetod, mis oma selgete eeliste tõttu tõrjus välja suletud meetodi. Avatud meetod võimaldas nina anatoomiast ja selle kõikvõimalikest variatsioonidest saada senisest olulisemalt parema ülevaate. See omakorda andis tõuke uute kirurgiliste tehnikate väljatöötamisele. Need puudutasid eelkõige nina tipu kirurgiat, mis seni kasutusel olnud kinnise meetodi puhul polnud võimalik või oli äärmiselt keeruline. Kuna nina anatoomiat oli nüüd oluliselt lihtsam õppida, lühenes märkimisväärselt noorte kirurgide õpikõver. Uute võimaluste ja terve põlvkonna uute kirurgide pealekasv viis selleni, et ninaplastika muutus tänu avatud meetodi kasutuselevõtule kiiresti üheks kõige populaarsemaks kosmeetilise kirurgia protseduuriks.

Vaatamata senisest oluliselt parematele esteetilistele tulemustele kujutas avatud meetodil ninaplastika enesest siiski ummikteed. Nimelt on avatud meetodi suurimateks probleemideks liiga kõrge kordusoperatsioonide vajadus ja kaugtulemuste suhteline ebastabiilsus. Kõik kirurgid kes kasutavad avatud meetodit märkavad üsna pea, et hilisemas operatsioonijärgses perioodis hakkavad armkoe kootumise tõttu kujunema mitmed väiksemad ja suuremad deformatsioonid. Selleks, et armkoe kootumisel tekkivatele jõududele vastu panna, hakati üha rohkem ja rohkem kasutama mitmesuguseid kriitilistesse kohadesse asetatavaid kõhrest siirikuid (grafts). Kõhresiirikuid kasutati eriti palju kordusoperatsioonide puhul. Kõhrest siirikutel on aga selge negatiivne tagajärg – need muudavad nina jäigaks ja välimuse ebaloomulikuks.

Eelpool nimetatud avatud ninaplastika probleemid sundisid kirurge otsima vastust põhilisele küsimusele – kas on võimalik nina opereerida viisil mis aitaks vältida liigset armkoe teket ja vajadust kasutada massiliselt kõhresiirikuid? Jõuti arusaamisele, et nina luuliste ja kõhreliste struktuuride liigse eemaldamise asemel on võimalik samaväärne esteetiline tulemus saavutada isegi siis kui vaid nende kuju ja asendit muuta. Lisaks sellele on samavõrra oluline naha ja nahaaluskoe äärmiselt delikaatne käsitlemine. Nii tekkis uus revolutsiooniline kontseptsioon – säilitav ninaplastika. Selle sisuks on nina kudede maksimaalne säilitamine, eelistades kuju muutmist ja ümberpaigutamist kudede eemaldamisele, mis tervikuna annab väiksema kirurgilise trauma, väldib seetõttu liigselt armistumist ja omakorda vähendab vajadust kõhresiirikute järele.   

Viimase kümnendi jooksul on nina anatoomia kohta saadud senisest oluliselt rohkem informatsiooni. Oleme teada saanud, et lisaks nina luulistele ja kõhrelistele struktuuridele on sama olulised ka mitmesugused väiksed nahaaluskoes paiknevad sidemed ja ligamendid. Need liidavad nii nina luulisi ja kõhrelisi struktuure omavahel kui ka ümbritseva pehmekoe ning nahaga, etendades võtmerolli nina toefunktsioonis. Kuna tänapäeval on väga täpselt teada kuidas nina anatoomiliste struktuuride suurus, kuju ja asend mõjutavad nina välist esteetikat, on see teadmine võimaldanud tagasi liikuda kinnisel meetodil ninaplastika juurde. Kui kirurg on omandanud ammendava ettekujutuse nina anatoomiast ja põhjalikud teadmised kaasaegsetest kirurglistest tehnikatest, ei ole tal enam vaja nina piltlikult öeldes algosadeni lahti võtta. Kinnise meetodi eeliseks ei ole mitte väliselt nähtava armi puudumine vaid hoopis tõsiasi, et see on sisuliselt ainus viis kuidas opereerida nina nii, et säiliksid hilisema paranemise mõttes üliolulised struktuuridevahelised sidemed ja ligamendid. Tänaseks päevaks on selgunud, et need esialgu vähetähtsaks peetud elemendid omavad võtmerolli armkoe kootava ja deformeeriva jõu vastu. Opereerides nina sidemeid ja ligamente kahjustamata, kaob sisuliselt vajadus kasutada ninaplastika käigus erinevaid kõhresiirikuid.

Kui algselt puudutas säilitava ninaplastika kontseptsioon peamiselt nina tippu, siis viimastel aastatel on palju muutunud ka kühmu eemaldamise meetod. Klassikalisel viisil kühmu eemaldamine näeb ette kõhrelises osas kühmu eemaldamist skalpelli või kääridega ja luulises osas viiliga, millele järgnevad luulõiked peitli abil nina üleminekul ülalõualuuks, mis võimaldab luu- ja kõhrefragmendid üksteisele lähendada ja omavahel uuesti kokku õmmelda. Kogu see tegevus on seotud üsna suure kirurgilise traumaga ning muudab jäädavalt struktuuride omavahelisi suhteid. Samuti tundub tänapäevase tehnoloogia taustal peitli kasutamine kui tagasiminek kiviaega. Klassikalisel viisil kühmu eemaldamise järgselt esineb seetõttu palju mitmesuguseid erinevaid kõrvalekaldeid ja deformatsioone. Rakendades säilitava ninaplastika kontseptsiooni kühmu eemaldamiseks töötati välja meetod kus esmalt eemaldatakse kiilukujulised fragmendid mõlemalt poolt ninaluust vahetult ninaluu ülemineku kohal ülalõualuuks. Seejärel lõigatakse lahti ninaluud ninajuure piirkonnas, vähendades samal ajal ninavaheseina kõrgust, mistõttu saavutatakse kogu nina luulise ja kõhrelise osa kontrollitud sisse kukkumine. Meetodi põhiliseks eeliseks on see, et säilitatakse ninaselja normaalsed anatoomilised struktuurid ja nende omavahelised suhted. Luulõigete tegemiseks kasutatakse moodsaid elektrilisi puure, saage või piesolõikureid, mis võimaldavad lõikejoont väga täpselt ja kontrollitult suunata.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et viimase kümnendi jooksul on toimunud ninaplastika erakordselt tormiline areng. Operatsioon on muutunud säästvamaks, vähem traumaatiliseks, seejuures tegemata mingeid järeleandmisi esteetilises tulemuses. Vastupidi, uued operatsioonitehnikad, täiuslikumad teadmised nina anatoomiast ja selle mõjust nina välisele esteetikale ning kaasaegne tehnoloogia võimaldavad saavutada senisest paremaid ja stabiilsemaid tulemusi, millest on võitnud eelkõige patsiendid.

Kõrvaloleval pildil, mis on tehtud operatsioonilaual enne ja peale operatsiooni, on rakendatud kõiki kaasaegseid säilitava ninaplastika meetodeid. Punase punktiirjoonega on kujutatud vajalikud luulõiked ja kollased kiilud tähistavad eemaldatavaid luulisi fragmente. Pange tähele ka veidi püstisemat ja lühemat nina tippu ja selle paranenud esteetikat.

Categories Blogi